Oleme nüüd täpselt nädala siin olnud ja Big Benist pole haisugi. No ei satu sinna. :D
Mina olen see nädal tööd harjutanud, iga päevaga läheb asi paremaks. Eks kõik ole uus ja võõras aga ma üritan hakkama saada :)
Täna tekkis mul esimest korda elus klaustrofoobia tunne, sest ma sõitsin metrooga kodu poole, paar inimest olid minuga samas vagunis ja järsku keset tunnelit jäi metroo seisma. Ühelpool akent vaatas telliskivisein vastu ja sama ka teiseltpoolt. Mul kadus õhk ära ja süda hakkas peksma, õudne tunne. Õnneks see ei seinud seal kaua ja järgmine peatus oli juba peaaegu et maa peal, palju kergem hakkas kui aknast taevast nägin.
Peale tööd läksime Ergoga Stratfordi. Niisama uudistama jälle ja me otsime endale soojemaid riideid, sest hommikud on juba päris jahedad. Ei ole veel leidnud midagi mida "ohh, tahaks!" Igatahes, koju tulime bussiga ja mingi tädi istus minu kõrvale. Järsku hakkas mingi hull pusimine pihta ja Ergo liikus rahvamassiga ukse poole, ma turtsatasin naerma ja see tädi vaatas mind korraks. Kui rahvas maha oli läinud, istus tädi lihtsalt minu kõrvalt teise istme peale. :D Selle peale hakkasin veel rohkem muigama, arvas vist, et olen hull.
Igatahes on minu printsessi jalakesed iga päeva lõpus nii valusad, sest me kõmbime nii palju. Ergol on vaja igale poole minna ja mul on ausalt öeldes kaubamajadest juba siiber. :D
Ma peaks vist edaspidi märkmeid tegema, et mida siia kirjutada... pea on tühi.
Nädalavahetusel on Haluki tütrel sünnipäev ja plaanis on bowlingusse minna ja kodus grillida. Whoop-whoop! (Kusjuures see whoop-whoop on mul siin külge hakanud, mingi jube pubekate teema.. :D )
 |
| Londoni ilm |
 |
| Sain jälle musirulliga kokku |
 |
| Meie väike oravapoiss |
Luban, et järgmine post tuleb sisukam. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar