Jõulud

Jõuluõhtu möödus igasuguse jõulutundeta. 

Jõulukingituste ostmine hakkas mul juba nädalaid tagasi. Käisin üksi peale tööd kuskil ei-tea-kus linnaosas, et midagi põnevat leida. Ergole sain kingitused põhimõtteliselt kohe, ei olnud väga raske. Ja nagu aru sain, jäi ta nendega ka rahule. :)  

Käisime Ergoga ka igal pool linnas, et Annile ja Halukile midagi saada. Okei, Annile oli suht kerge aga Halukile...lõpuks oli see, et nädal jõuluõhtuni ja ikka ei midagi. Õnneks lõpuks tuli midagi pähe ja tegime natuke naljaka, natuke kasuliku kingituse. :) 

Laupäeval käisime toidupoodides süüa ostmas. Lugesime kuskilt facebookist, et Londoni eestlased on erinevates poodides verivorste näinud. Sõitsimegi siis poodi- ja ei midagi. Otsisime ja tuulasime seal poes ringi aga ei olnud seal verivorstist haisugi- ainult verikäkki nägime. Ja no verikäkki nagu vist ei sööks jõuluõhtul. Tee peale jäi üks Vene pood, kus sulejopedega kiilakad venelasekaksikud kassades teenindasid- ehtsad Juri ja Ruslan noh. See selleks. Poes oli palju tuttavat kaupa. Jacobsi lahustuvat kohvi, mida tavapoodides näinud ei ole, Selga küpsised, Karumsi kohukesed, väga palju erinevaid kalakonserve, lahtist kala, suitsuvorsti, suitsujuustu mmm.. jne. Võtsime sealt hapukurki, suitsusinki, vahvleid ja kindlasti midagi veel, mis hetkel meelde ei tule.

Saime kõik asjad ostetud ja pühapäeval hakkasime süüa tegema, sest esmaspäeval (jõululaupäeval) olime me Anniga kella neljani tööl. Pühapäeval siis tegime kartulisalati, kasuka (mmmm), liha ja täidetud singirullid valmis. Esmaspäeval oli vaja vaid liha soojaks teha, kartulid keeta ja kapsas suhkruga podisema panna (suhkruga, sest siin pole sellist kapsast nagu Eestis, jube hapu on.) Ja lõpuks oligi kõik olemas, ainuke mis puudu oli, oligi verivorst. Sõime end punni, Skypesime perega, kuulasime muusikat, lollitasime, jõime veini, rummi ja lihtsalt oli üks tore õhtu, aga kohe kindlasti mitte jõuluõhtu minu jaoks. :P Arvan, et jõulutunne puudub, sest siin on 10-12 kraadi sooja, väljas sajab vihma, oma pere on kaugel ja aeg on siin nii kiiresti läinud, et lihtsalt pole kohale jõudnud, et jõulud on. 

Nüüd ootan huviga, mis saama hakkab. Töö ja kõige suhtes. Nägin CV-keskuses ühte huvitavat tööpakkumist Pärnusse, krudiseb mul sees. :)

Üldse ei ole ise tehtud pilt, haha xD

Ergo oma parukaga :) Ann ei luba Ergol juukseid lõigata enam

Me oleme normaalsed :)

Awww, töökaaslane Gavin andis jõulukaardi mulle :)

Kirly xD Aga väga nunsu (:

Kuhu edasi? Tagasi?

Täna istume teleka ees, vaatame filme ja sööme mandariine.
Helistasin just Olafile ja sain musidega veidi juttu rääkida. :) Kõne lõpetasin, siis ma olin nii ärevuses, käed värisesid.
Vaatasime telekat edasi ja mingi hetk lambi koha peal ütlesin, et "mõelge...ma ei ole nende häält 3 kuud kuulnud..." Ja praegu ma mõistatangi, et kuidas see aeg ikka nii kiiresti läinud on.

Aa ja tänks Maija, et ütlesid, et blogi uuendaksin, ma vist oleksingi seda järjest edasi lükanud. :D

Aga mis siis vahepeal toimunud on;

Töö on nii armsaks saanud, et ma hakkan vist nutma, kui mul viimane päev on. Järgmine nädal käin veel tööl ja vist ülejärgmine nädal ka ja siis peakski kõik olema...mul on niiii kahju. Ja kui ma isegi saaksingi sinna edasi jääda, siis sel poleks mõtet, sest ma saaksin töötada vaid 12h nädalas ja see raha oleks mõttetu, mis ma teeniksin, sest travelcardi peale läheks juba rohkem raha kui teeniksin.
Ja nüüd mul mõlgubki mõttes see, et mis saama hakkab.
Ergo pole siiani tööd leidnud. Paar päeva tagasi helistati talle ja oleks saanud järgmisest päevast tööle hakata kuskil ehituse peal AGA see töökoht asub Londonist väljas, ehk liiga kaugel. :/
Ning nüüd kui mina ka töötuks jään, pole sel kõigel ju üldse mõtet? Elada siin teiste kulul.
Ann ütles ükspäev, et "Loodame, et see bitch sealt poest ära läheb varsti, siis saad sinna tagasi." Jutt siis Haluki poest, kus ma esimesena töötasin. Aga ma suht tegin teist juttu peale seda ja ma ei julge otse öelda Annile, et ma ei tahaks seal enam töötada, sest mul tekkis täielik deprekas seal poes. Ma isegi ei tea milles asi oli, lihtsalt ei sobi. Praegune koht on lihtsalt üli hea, ma saan seal erinevaid asju teha, töö on väga mitmekülgne, inimesed üli toredad, lihtsalt supper. Nüüd ongi sellised mõtted peas, et mis edasi ja kuidas kellelegi mida öelda. Raske. Aga aeg näitab.

Natuke muud juttu ka. Sellest mis eelmine nädalavahetus toimus.

Käisime pubis. Mina, Ann, Dobi, Nina. Ma ei osanud midagi ette kujutada või oodata sellest õhtust. Panime poe kinni ja suundusime pubisse Golden Fleece. Tavaline pubi, muusika, inimesed, joogid, särki värki. Meil oli seal laud kinni pandud aga kui kohale jõudsime, ei teadnud keegi töötajatest, et meil laud kuskil oleks. Õnneks leiti meile üks ja võeti tellimus. Alustasime veiniga. Uurisime menüüd, tellisime hiljem snäkke ja veini juurde. Mingi aja pärast olime me kõik juba kuidagi väga lõbusas tujus ja ei olnud probleemi teha võõrastega juttu ja pilte. (Pildid on kõik siiani Nina telefonis, pean need kuidagi endale saama) Ja meie lauda teenindas päris nägus tõmmu tüüp. Tegime temaga ka pilti ja ta vist väga nautis meie seltskonda. :D Mingi hetk jäin üksinda, sest kõik olid väljas suitsul. Tüüp tuli meie laua juurde ja rääkisime juttu (ei mäleta täpselt kõike), küsisin kas tal girlfriend on, vastas et ei ole aga et me võiksime mõnikord dringile minna. :D Mina siis vastasin ausalt, et mul on keegi. Tema ütles, et okei ja et sellegipoolest võib ju kunagi kokku saada. Mingi hetk olid juba teised ka tagasi tulnud ja Nina ütles tüübile, et tulgu meie poodi, seletas ilusti ära kus me asume ja et muidugi tule.
Sellest ma kirjutama ei hakka, kuidas me koju läksime ja mis lollusi tegime. Igatahes oli meil hommikul väga paha olla ja eestlaste jõuluturule me järgmine päev ei jõudnud, sest me lihtsalt magasime terve päev.

Eile oli meil oodata ulmelist päeva töö juures, sest inimesed teevad veel viimase minuti jõuluoste ja me olime valmistunud hullemaks. Kuid päev kujunes ülimalt leboks. Teenindasin just ühte vanemat daami kassas kui ma nägin, et see sama pubi kelner meile poodi astus. Ma tundsin kuidas mul süda peksma hakkas, issand see oli õudne. :D Ütlesin talle "Heyyyy!" , tegin oma kliendiga tehingu ära, andsin tema jõulukotikese, ütlesin Bye ja läksin siis tüübi juurde. See kallistas ja ütles, et tõi meile kommi ja soovib meile kõigile häid jõule. Üliarmas  :) Kuna samal ajal tuli ka rahamees, kes meie seifi raha minema viis, siis Anni oli taga laos ja Ninal oli sel hetkel lõuna. Seega olin ma tanki pandud ja pidin selle kelneriga veel mõned sõnad vahetama. :D Ann ja Nina muiudgi ütlesid talle tere ja tüüp kallistas neid ka ja soovis jäid jõule, peale seda siis rääkis mulle kus ta töötab (töötab kahe koha peal, ilmselgelt siis pubis ja mingis poes, mille nime ma ikka ei mäleta) ja näitas mulle oma töösärki, küsis kas me pubisse tuleme jälle ja et ta ootab meid. Ütlesin, et nii pea vist ei tule. Mingi hetk ütles mulle, et "You look different!" Ma hakkasin naerma, ja vastasin et "I told you!" Tuli sel hetkel meelde, et ma pubis ütlesin talle, et kui tuleb meid vaatama, siis mul on juuksed kinni ja ta ei pruugi mind ära tunda,aga ta vastas, et ta kindlasti tunneb mu ära. :D Igatahes kui see vestlus läbi oli, siis ta ütles, et me võiks ikka dringile minna millalgi ja et näeme veel.
Kui minema läks, tuli Ann tagant ja naeris, et issand ta tuligi :D
Tundub, et me läksime talle ikka väga südamesse. :D

Aga ma ei võta sellist asja enam tõsiselt, siin on enamus mehed ühe asja peal väljas ja ma enam ei tee isegi välja kui keegi tänaval midagi järele hüüab.
Jube ego jutt aga ma tunnistan, et siin lüüakse päris julmalt külge. :D

Ja minul on mu väike musirull siin kodus ootamas ja pole mul neid tõmmusid vaja ;)


Täna käisime poodides jõuluks süüa ostmas, homme hakkame asju keetma ja hakkima, ülehomme keerame salatid kokku ja sööme end seaks. :D
2. jaanuarist on plaan söömine üle vaadata ja tervislikumaks hakata.

Lugesin mingit oma postitust, kus kirjutasin, et kõik toidud on valmis, et söö ja võta. Ja mis te arvate, kas ma söön igapäev tööjuures lõunal seda "võta ja söö" toitu? Of course! Ja mõni söök nagu riis krevettidega mingis üliheas kastmes on lihtsalt nii nämm. Mitu päeva järjest olen sushit söönud-mmmmm. Igatahes jah, ma olen samuti see patune, kes kodust normaalset sööki kaasa ei vea ja poest meal deali ostab...


Nüüd vist sai jutt ja mõte otsa. :)
Järgmise postini!


mõni pilt ka Nina facebooki kontolt ;)

pöörded

No tere. Ma väga vabandan, et ma ei ole siin tükk aega midagi uuendanud. Ostsin eelmine nädal endale uue raamatu ja just lõpetasin ühe peatüki lugemise, pesin köögis nõusid ja endalegi tuli isu midagi kirjutada. Ja kuna ma VÄGA hästi tean, et blogi on unaruses, siis võtan asja käsile.

Vahepeal on nii palju uut juhtunud.

Kui ma suvel veel Eestis olin, pakkus Anni juhataja mulle tööd, sel hetkel oleksin pidanud juba järgmisel nädalal Londonisse sõitma, aga see kõik tuli nii äkki ja ma ütlesin selle pakkumise ära. Mainiks, et ma tunnen Anni juhatajat eelmisest aastast saati, kui Annil külas käisin. Viisin ta juhatajale Vana Tallinna likööri ja komme (tänutäheks, et ta lasi Annil mõned päevad minuga linna peal käia. ;) ) Igatahes, nüüd on nii, et ma töötan Dobi (juhataja) ja Anniga koos. Kuidagi jube äkki juhtus kõik.
Mulle anti nädal aega mõtlemiseks, kas ma tahan seal töötada. Viimasel õhtul otsustasin siiski, et ütlen selle ära. Miks? Ma ei tea, aga nüüd tean seda, et see on lihtsalt mega võimalus mulle. Arutasime Anniga seda, või noh, mina alguses punnisin vastu, sest mul puudub enesekindlus ja julgus, mina ainult vingusin vastu: "Ma ei oska ju, ma ei julge, ma ei teaaa..." Ann rääkis rahulikult, et see annab mulle palju plus punkte kui ma olen ametlikult töötanud (esimene töö ei olnud ametlik) ja ma saan CV-d täiendada ja mis kõige olulisem- ma saan uusi kogemusi, keelt arendada. Karta on, et ma lõpuks nõustusin ja siiani ei kahetse. Millega siis pood tegeleb? Kehahooldustooted, kreemid, lõhnad. Ja mina olen siis nö jõulutöötaja seal poes. Esmaspäeval käisin ühe teise uue töötajaga (Nina, kes on Makedooniast) koolitusel. Kokku oli meid "uusi" seal 11 ja koolitaja oli nii äge naisterahvas, ta kohe andis motivatsiooni juurde!

Mis eelmisest tööst sai? Hmm, ausaltöeldes ma ei tea, mis toimub. Kuna uues kohas ma olen osalise tööajaga, jäi jutt, et saan kahe koha peal käia. Kuid eelmises kohas pole ma üle 2 nädala käinud. Sellega on üldse keeruline teema. Ja ausaltöeldes meeldib uus koht mulle 100 korda rohkem. :) Sinna on lausa hea minna. Esimene töökoht, kuhu ma lausa ootan minemist. Olengi nüüd homme ja ülehomme tööl. :)

Ja seoses uue ametliku töökohaga, pidin ma endale pangakaardi tegema. Nalja sai selle tegemisega, oehjumal. Ann rääkis ära, millisesse panka minna ja et seal peaks keegi seisma ja ma peaksin ütlema, et soovin pangakonto avada jne. Läksin siis panka kohale. Seisin seal ees nagu mingi töllakas. Ei mingeid järjekorranumbreid, mingid inimesed istusid seal oma boksides, ei ühtegi inimest mind tervitamas. Astusin pangast välja, sest ma ei osanud ausalt midagi seal ette võtta. Helistasin Annile. Kõne nägi välja umbes selline:
           Mina: Tsau, kuule ma olen siin panga ees praegu... tead ma ei oska...
           Ann: Mida sa ei oska? Mine lihtsalt sinna ja küsi kelleltki.
           Mina: Siin ei ole kedagi! Per*se küll...
           Ann irooniliselt: Pangas ei tööta täna ühtegi inimest, tahad öelda?
           Mina naerma pursatades: On küll, aga kõik istuvad oma boksides ju...
           Ann: Lihtsalt mine sisse ja küsi. Mida mina nüüd tegema pean?
           Mina: Ma ei tea.. okei... ma lähen vaatan... tsau.


Sattusin ühe musta muheda tüübi otsa, kes siis minuga tegelema hakkas. Andsin oma passi ja vastasin erinevatele küsimustele. Sain hakkama, juhuu. Online pangas saan nüüd tegeleda, aga pangakaart pole siiani kohale jõudnud. Olen selle tüübi juures juba 3 korda käinud. Eile käisin ka ja jutt jäi nii, et homme ma peaksin helistama talle ja küsima kas kaart on kohal, et ma igakord kohale ei peaks tulema ja sama targalt ära minema. Eks ma siis homme helistan talle.

Muidu läheb elu tavaliselt. Aeg läheb siin ikka väga kiiresti ja nädalad lihtsalt lendavad mööda. Ulmeline.
Vabadel päevadel käime erinevates linnaosades uudistamas. Ükspäev tegime mingi ilge tiiru kesklinnas peale...jalad valutasid ikka mõnuga. Käime ikka vaatamisväärsusi uurimas, erinevates muuseumides ja huvitavates kohtades. Alles käisime ühel turul...selle kohta ei saa väga tegelikult turg öelda, sest mul tuleb kohe Pärnu Vana turg silme ette, haisev ja vanainimesi täis..:D Mitte, et mul vanainimeste vastu midagi oleks.
Seal "turul" müüdi igast ägedaid asju aga mul oli rahakotis ainult 20 naela sularaha ja ma ei hakanud sealt endale midagi kokku ostma. Lihtsalt vaadata on ka äge. :)

Praegu on ilm tormiks keeranud, aken on vihmapiisku täis ja lehed lendavad. Fuh, vastik. Loodan, et homne hommik on normaalne. Ühel hommikul tööle jalutades oli eriti hea ilm; päike paistis, soe, kollased lehed puude otsas. Selline tunne tekkis, et võtan mantli seljast ja jalutan kampsuniväel tööle. A ma ei teinud seda.

Aga praeguseks kõik,
ja koduigatsus on ikka peal.

living in a fantasy

Hei,  ma ei ole nii kaua kirjutanud, et mõtlesin nüüd blogi täiendada.
Kuna mul on täna vaba päev ja Ergo magab, sest tuli hommikul töölt, siis kasutan seda üksiolemist veidi ära. :)

Mul on jube koduigatsus peal. Tõsiselt.
Ja ma kardan, et me ei lähe jõuludeks Eestisse, nagu alguses plaanisime...asi selles, et ma kardan, et kui ma koju tagasi lähen, siis ma ei tule enam siia tagasi. :D
Igal õhtul mõtlen kodust, lähedastest.. oeh.
Ma ei tea mis lille sees mina elan. Millal ma ükskord selle lille seest välja tulen?
Aga nagu Eliise ütles, et ehk nüüd oskan veidi kriitilisemalt mõelda ja asju analüüsida.
Muidugi juba siin olemine on mulle palju andnud. :) Aga ma tunnen, et see nö suurlinna elu pole mulle.
Praegu on vaid üks eesmärk ja see on raha kogumine. Ma veel ei tea mille jaoks aga kui ma tahangi millalgi koju minna, ei lähe ma tühjade kätega. Ma siiski loodan, et ma pean vastu mingi aeg. Ergoga oleme arutanud, et aasta võiks ju vähemalt olla. :)
Enne siia tulekut küsiti meilt palju, et pikaks ajaks me plaanime tulla jne, siis ma ei osanud vastata, ma tõesti ei teadnud kas mulle meeldib siin või mitte. Eks igal asjal on omad plussid ja miinused, kuid praegu tundub miinuseid rohkem. Kahjuks. Või õnneks. Näete, ma ei oska seisukohta võtta.
Hea on see, et siin olles läheb aeg eriti kiiresti.

Blaah, nüüd tuligi mingi vingu ja kurbuse alatooniga postitus. Aga need on minu mõtted praegusel hetkel...

Nõrganärvilistele mittesoovitatav

Mul on vägev töömaraton hetkel käsil. Jõudsin 10 min tagasi koju, söögiisu pole, und ei ole, jalad valutavad, selg valutab ja kehalt on kadunud 4 kg. Ainult näha ei ole, kahjuks. :D
Tööl on juba enam-vähem. Saan isegi aru kui keegi midagi väga debiilset minult küsib. Siin on neid imelikke nii palju, et pole vist millegi üle imestada.
Kaks hommikut oleme Ergoga koos tööle läinud (tema aitab niisama laos jne) ja see rahva mass on lihtsalt meeletu, mis hommikul tööle läheb, nagu pingviinid või pigem zombid kõmbivad sinna, kuhu nad tegelikult minna ei taha. Ergo ütles, et ta parem ostab auto ja sõidab sellega tööle, kui iga hommik selle massiga kaasa minna. Aga nooooh, kuna see liiklus on siin ju "valepidi", siis see saaks keeruline olema. :D

Aga nüüd minu teema peakirja juurde.

Eile hüppas Anni töö juures üks 40ndates mees restorani katuselt end surnuks. Anni töökoht on seal samas ja kuulis ilget matsu, või pigem nagu püstoli lasku (seda kirjeldati tänases ajalehes samuti). Tema juhataja arvaski, et keegi lasti maha, sest kui pauk ära oli käinud, siis inimesed karjusid ja kõik jooksid laiali. Anni läks vaatama, et mis toimub ja nägi põrandal kägaras meest. Kiiresti olid kohal kiirabi ja politsei, üritati elustada, aga mis seal enam teha, tõmmati lindid ette ja laip koristati ära. Ann oli muidugi shokis ja nad lasti poole päeva pealt koju. Ma ei kujuta seda üldse ette...täiesti hull. Ja see mees oli juba viies inimene, kes samas restorani katuselt alla hüppas. Eelmised olid 3 meest ja 1 naine. Aga tavaliselt on nad seda teinud kas väga hommikul vara või mingil muul ajal, mitte lõunapausi ajal, kui inimesed all pubis söövad.
Ja on neidki, kes metroo ette hüppavad. Ma südamest loodan, et ma sellist asja pealt ei näe.
Tekib küsimus- kust võtab inimene sellise julguse, et enesetapp sooritada?

Chubby chinese guy

Tere, mina olen nüüd ametlikult Kelly ja ma sain reedel oma esimese palga, juhhuu. :D

Kelly siis sellepärast, et siinsed inimesed ei suuda vist Kerli (Kööörrly) öelda. 

Suurem stress on nüüdseks vist möödas, reedel olin tööl täitsa omapead. Muidugi oli momente, kus mul oli abi vaja aga üldiselt läks kõik hästi. Praeguse seisuga ma täiskohaga tööd ei saa, vaid teen mõned päevad nädalas. Võib-olla ongi hea vaiksemalt alustada, et asjadega harjuda. 

Aga mis siis vahepeal toimunud on...

* Käisime Victoria pargis. Ei saa ju oravatest üle ega ümber. 

* Haluki tütre sünnipäevapeo tegime siiski vaid kodus. Grillisime ja läksime hulluks.

* Järgmine päev käisime lõbustuspargis. Haluk ostis mingi suurema posu pileteid, aga kuna see lõbustuspark oli rändav, siis oli see pigem suunatud väiksematele ja minu jaoks normaalseid karusselle oli 3. Seega nendest kolmest käisin ma kahe peal. Ühe peal koos Ezgiga ja teisel Ergoga. Tore oli. :)

* Peale nädalavahetust tõusis mul stressitase, sest ma pidin tööle hakkama. :D Ja kuna kõik on siin minu jaoks uus, võõras, hirmutav, siis ma olin õhtuti endaga nii läbi, et ma lihtsalt olen puhanud ja maganud. Ses mõttes, et pole arvutisse jõudnud ja seega ka blogi veidi unarusse jäänud. Aga ma loodan, et nüüd läheb asi paremaks. :)

* Eelmise nädala mingil päeval käisime ka lõpuks Big Beni juures ära. Kõndisime London Eye alt läbi ja suundusime Oxford Streetile. Nüüd on nägemata veel Tower Bridge ja Windsori loss. Muidugi on veel kohti aga need oleks nagu peamised.

Kuna meil on siin kodu juures tattoo salong, siis ma niiii kibelen sinna. Mul on mõte ka olemas, mida teha. Ja ma tean, et kui ma midagi pähe võtan ja TAHAN, siis ma saan ja teen selle ära ka. :/  

Ja ma mõtlesin, et ma pole oma tööst siia blogisse vist midagi kirjutanud.

Igatahes:

ma töötan ühes väikses supermarketis. Meie (eestlaste) mõistes pigem tavalises väikses toidupoes.

Pood on suhteliselt kesklinnas. Seal samas on ka Jamie Oliveri restoran ja nende kokad ja muud möllud käivad vahel meie poest nt juurvilju ostmas.  Ja seal lähedal on ka mingisugune filmistuudio, niiet mul on suur võimalus kuulsaid inimesi näha. :D Maja taga on politseimaja ja päevas käib vähemalt 5 politseid minult midagi ostmas. 

Alguses oli raske suitsude meelde jätmisega, sest pmst on ainuke tuttav mark Marlboro. Ja vahel ma ei saanud aru, mida minult küsiti. See oli eriti rets mu jaoks. :D

Samuti pean teadma erinevate saiade hindu ja nimesid.

Osad juurviljad ja puuviljad pean ma ise kassas kaaluma, seega pean ka nende nimetusi teadma.

Ja kõige hullem osa on üks masin, millest saab tseki välja printida nt kui inimene soovib osta kõneaega endale, aga sinna alla käivad ka mingisugused parkimispiletid ja muu jura. See osa on veel keeruline mu jaoks. Aga ma püüan hakkama saada. :) 

See nädal tahaks ka kuhugi uitama minna, kui mul vabad päevad. 

Victoria park

Sõbrannad bussikas e. Haluk tegi ahjus vutte

Saba

Mimmi 

Aeg lendab, jalad valutavad

Nonii. Pidevalt juhtub midagi, mida ma saaks blogisse kirjutada aga siis on muud tegemist ja asjad ununevad.

Oleme nüüd täpselt nädala siin olnud ja Big Benist pole haisugi. No ei satu sinna. :D

Mina olen see nädal tööd harjutanud, iga päevaga läheb asi paremaks. Eks kõik ole uus ja võõras aga  ma üritan hakkama saada :)

Täna tekkis mul esimest korda elus klaustrofoobia tunne, sest ma sõitsin metrooga kodu poole, paar inimest olid minuga samas vagunis ja järsku keset tunnelit jäi metroo seisma. Ühelpool akent vaatas telliskivisein vastu ja sama ka teiseltpoolt. Mul kadus õhk ära ja süda hakkas peksma, õudne tunne. Õnneks see ei seinud seal kaua ja järgmine peatus oli juba peaaegu et maa peal, palju kergem hakkas kui aknast taevast nägin.

Peale tööd läksime Ergoga Stratfordi. Niisama uudistama jälle ja me otsime endale soojemaid riideid, sest hommikud on juba päris jahedad. Ei ole veel leidnud midagi mida "ohh, tahaks!" Igatahes, koju tulime bussiga ja mingi tädi istus minu kõrvale. Järsku hakkas mingi hull pusimine pihta ja Ergo liikus rahvamassiga ukse poole, ma turtsatasin naerma ja see tädi vaatas mind korraks. Kui rahvas maha oli läinud, istus tädi lihtsalt minu kõrvalt teise istme peale. :D Selle peale hakkasin veel rohkem muigama, arvas vist, et olen hull.

Igatahes on minu printsessi jalakesed iga päeva lõpus nii valusad, sest me kõmbime nii palju. Ergol on vaja igale poole minna ja mul on ausalt öeldes kaubamajadest juba siiber. :D

Ma peaks vist edaspidi märkmeid tegema, et mida siia kirjutada... pea on tühi.

Nädalavahetusel on Haluki tütrel sünnipäev ja plaanis on bowlingusse minna ja kodus grillida. Whoop-whoop! (Kusjuures see whoop-whoop on mul siin külge hakanud, mingi jube pubekate teema.. :D )

Londoni ilm

Sain jälle musirulliga kokku

Meie väike oravapoiss

Luban, et järgmine post tuleb sisukam. :)