Vabadus

Ma just mõistsin, et minu jaoks on vabadus väga tähtis.

Võib-olla oli see üks põhjustest Londonist tagasi tulla, sest ma ei tundnud end vabalt. Mul ei olnud vabadust.
See rahvamass, mis hommikul tööle kõmpis... ei olnud vabadus.
Hallid majad ja hall taevas...ei olnud vabadus.
Imepisike aialapp- ei olnud vabadus.
Kallite inimestega läbi Interneti suhtlemine ei olnud vabadus.
Ja ma võiksin seda rodu siin jätkata.

Aga hetkel tunnen ma end vabalt. Ma vaatan aknast välja ja need värvid on hoopis midagi muud. See roosakas-lillakas-sinakas taevas, need sädelevad lumehanged, oranž päikeseloojang ja õhtul vilkuvad tähed tumedas hilisõhtuses taevas- vabadus.

Ma olen vist päris segaseks end siin mõelnud. :) Aga süda on rahul.

Ainult üks asi kriibib mu hinge. See, et ma Ergo vanemate majja tagasi ei kolinud. Never say never aga samuti seal ei tundnud ega saa tundma end vabana. Täielik sein on ees. Ja nii me hetkel olemegi, nagu siis kui ma olin 15, pea armastusest loll otsas, kõhus liblikad keerlemas, mõtlemas talle- minu teisele poolele. Loogiline on, et sedasi see kaua jätkuda ei saa ja ma ei oska midagi praegu ette võtta. Eks see teeb kindlasti mõnes mõttes ka head, sest see pool aastat olime me ju põhimõtteliselt iga päev ninapidi koos ja oli hetki, kus me üksteisele väga pinda käisime. Võib-olla me vajamegi veidi seda eemalolekut?

With my love