Kindel mats!

Liblikad on kõhus! Sain eile siis teada, et septembris on Inglismaale minek. Ma olen niiiii vaimustuses. Samas ma kardan, kas ma hakkama saan ja ma mõtlen küll,et annan endast parima aga kuidas see kõik välja kukub...saab alles siis teada kui see kõik käes on. Nüüd ootan Anni saabumist Eestisse (mis juhtub juba nädala pärast!) ja siis saab lennupiletid kinni panna. Tahaksin oma auto ka enne maha müüa, hambaarsti juures ära käia, kõik asjad korda ajada. Ja järgmine nädal pean ARK-i ka minema, saan vahtralehtedest lahti! Nii palju asju ja tegemist ja mõtteid...

Ja ma olen ikka nii õnnelik, et asi kuhugi poole liigub. Loodan, et ikka paremuse poole ;)
Samas teeb mind õnnetuks see, et jään ilma nädalavahetustest koos sõpradega, pühapäevadest koos perega.

Mõtlesin, et üldse me läheme kuidagi laiali kõik. Kes sõjaväkke, kes ülikooli, kes välismaale...

Aga aeg läheb ruttu, parandab haavad ja võib-olla isegi tugevdab seda sidet- jällenägemisrõõm pidi ju see kõige suurem rõõm olema! :) Aga mis ma ikka nukrutsen, pool suve on alles ees! Seni naudin seda ja üritan võimalikult palju kõigiga koos olla. Musi püksi!

Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida.

Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata.